TAGAKAANELT:

Õpetajatele, vanematele ja igasugu ametnikele olen ma Hendrik. Sõbrad kutsuvad mind Henkiks. Olen neliteist aastat vana ja mulle meeldib Alfredi aed. Kausis rulatrikke meeldib mulle ka teha. Üks ametnik ütles, et ma ei saa elada nagu hulkuv koer, kellele juhuslikud möödakäijad palakese süüa viskavad. Ta pani oma lausega puusse, sest tegelikult ei visata hulkuvatele koertele palakesi, helistatakse hoopis koerapüüdjatele, ja mind aitasid sõbrad, mitte möödakäijad.

ÜKS LÕIK:

Rula lendab maha. Tõukan. Hingamine muutub. Ja siis on ainult ramp, minu kulunud laud ja mina. Igas liigutuses kaalutlev, lihasmälu sadade kukkumiste poolt treenitud, piiripealselt riskeeriv, nagu alati siis, kui mul kõik üle pea kasvab. Teen oma parimaid trikke. Teen „Henki seeria“ ja veel ühe seeria, millele ma pole nime pannud. Kõik tuleb hämmastavalt hästi välja. Kuulen poiste heakskiitu ja tean, et Iti vaatab mind. Ütlen endale, et mul on täiesti suva. Vahtigu, palju kulub!

SISUST:

Raamatu peategelane ja minajutustaja on neljateistaastane Hendrik ehk Henk, kelle elu varjutavad vanemate sõltuvusprobleemid. Ta on poiss, kellele meeldib Kausis koos sõpradega rulatrikkide teha ning tänu Alfredile meeldib talle ka aiandus.

Raamat on kirjutatud lakoonilises stiilis, mis peegeldab minajutustaja otsekohest ja ausat vaadet maailmale. Loo sündmused rulluvad lahti lühikese, ent intensiivse ajaperioodi jooksul – 16.-29. maini ning ühel päeval juuni lõpus.

Teos on suunatud eelkõige 13–15-aastastele lugejatele, kuid kõnetab ka vanemaid – ja mõnel juhul ka nooremaid –, pakkudes mõtteainet ning äratundmist eri põlvkondadele