Hakatuseks lubatagu kaks tsitaati Toomas Raudamilt. Oma raamatu sissejuhatuses ("Minusse, minasse", lk. 8) kirjutab Raudam teda ehmatavast nimekollist, keda loomupärase tegevuse -- kollitamise -- eest kiputakse karistama. Ning jätkab samas: "Kirjastused on kollide kodud, kolle kodustatakse kirjastustes, võõrutades neid sellest, mis nad tegema peaksid".

Seesugune kujunduslik lähenemisviis asjadele, samuti mõningane meelevaldsus või "luuletamine" on iseloomulik rohkem kirjanikule kui arvustajale, (Ilu)kirjanik, balletrist, on aga loomuldasa kodustamata, võib-olla koguni kodustamatu koll.

Ja teine asjassepuutuv tsitaat, jooksva aasta 27. veebruari Sirbist: "Ma väga armastan oma tööd -- raamatuarvustusi. See on väike taskupeegel. Väga väike. Nii väike, et pole taskut, kuhu ta ära mahuks." Siingi, eriti väljavõtet lõpetavas paradoksis,  kõneleb kirjanik. Hingepõhjani andunud, kirjandusse armunud kirjanik. Nagu Loomingu juulinumbris tuvastas Raudami ametivend Rein Saluri.

Kirjanduse ja kriitika vahekorra hämaralt tagapõhjalt lähtudes kuulakem veel kolmandatki kirjanikku. Samas Loomingus Peeter Sauteri skandaalset "Lauakõnet..." analüüsiv Tõnu Õnnepalu heidab kriitikuile ette emotsionaalset distantseeritust ja vaimset suletust loomingusse suhtumisel. Nii vaeselt nagu kirjanduskriitikud (enamasti) ei lugevat ükski lugeja ühtki teksti.

Olgu. Ei hakka vaidlema. Järelikult kriitik pole lugeja ega arvustaja kriitik. Toomas Raudami taskupeeglist paistavad igatahes mõlemad. "Muusika kuuma saia" juttudele on Raudam samas Tuuma kirjastuses nüüd lisanud "kirjanduse saaja saia". Võib-olla see tähendabki toda "teatud aristokraatlikku hoiakut", mida Raudami armastustes on näinud "Minu Mina" esmaarvustaja Janika Kronberg (Postimees, 10. juuni 1998). Kui pidada silmas Raudami Hindrey-austust, siis sobiksid aristokraatsed jaoned autori loomusega hästi. Ning mitte sellepärast, et vana Hindrey on Raudamite sugunime oma romaani "Sündmusteta suvi" sisse kirjutanud. Kuigi antud  juhul sobiks Karl Augusti pärand hästi näitlikustama elu kirjanduseks saamist.

Kirjandus ja elu, hing ja mõte

Kirjanduse ja elu vahekordade üle on sajandite keskel lõpmatuseni arutletud, piikegi murtud. Ning nähtavasti jäädaksegi murdma. Kui just peatselt saabuva uue aastatuhande tehishingus mõlemat mõistet ühte virtuaalsesse reaalsusse ei hõlma.

"Minu Mina" tekstidest näikse, et Raudami meelest võib praegugi elu ja kirjanduse vahele võrdusmärgi panna. Oma suurlemmikult Marcel Proustilt äargitust saanuna kuulutab Raudam Kirjanduse (suure tähega!) ainsaks eluks, "kus ei elata surma" (lk. 33). ja selle elu aabits on, teadagi Prousti looming. James Joyce'i "Ulysses" käib kohustusliku "kirjatehnika õpikuna" (lk. 146) sinna juurde. Siinkirjutajal jääb paraku üle üksnes ühes teiste eestlastest lugejatega kurvalt ohata. Ehkki "lapsemeelselt heroiline" Raudam ühendab soomerootsi "kosmopoeedi" Jan Blomstedti jälil lugemise loomisega, pole keegi veel suutnud eestikeelset "Ulyssest" või "Kaotatud aegu" luua.

Siinjuures ei saa mööda tõigast, et "Minu Mina" ülimalt keele- ja sõnatundlik (Raudam ise vist lisaks siia pehmendava "kas pole?") autor tunnetab ümbritsevat esmajoones südamega, hingega. Mõistuspärased konstruktsioonid ei ole tema pärusmaa. Ses kontekstis mõjub loomulikuna ka muidu mitte kuigi autoripärane tundepaisutus, mis nõuab heatahtlikku tooni (lk. 170) nii õrnast ja elavast asjast rääkimisel nagu kirjandus.

Raamatu esimeses osas eestikeelsest Carl Gustav Jungist kõneldes pühib autor oma kahtlusi filosoofilise hariduse lünklikkuse osas, kuid see ei sega teda õnneks nauditavalt võimendamast vaadeldavate mõtlejate (peale Jungi veel Derrida, Nietzsche, John Stuart Mill) fantaasiamänge. Jacques Derridas näebki Raudam esmajoones ilukirjanikku (lk. 41). Mõnede kirjanike (näiteks Flaubert) epistolaarse pärandi eelistamine romaanidele kuulub samasse ritta. Kirjanike "suuruse" suhtelisus ning nende kirjavahetuste võrdlemine on aga andnud ühe eesti lugejale hästi intrigeeriva pealkirja -- "Franz Liiv ja Juhan Kafka". (Praegusel kõik-müügiks-ajal soovitan siiajuurde lugeda ka Raudami Kafka-esseed 4. juuni Postimehest).

Minu ülikoolid

Siinne vahepealkiri tarib küll unustusehõlmast esile Maksim Kibeda ja tema nimega seotud sotsrealismi, kuid olgu pealegi. Las seesinane Aleksei Pe�kov uitab pealegi Volga kallastel. Toomas Raudami ülikoolid peidavad end raamatuilma, kollitavad mälupiltide, nähtud filmide ja muusika tagant.

Raudami taskupeegli "minu", olgu siis suure või väikese algustähega, peegeldab elavaid ja surnud kirjanikke, aga ka Charlie Chaplinit või nüüd meilgi käinud ansamblit "The Rolling Stones". Kõike seda läbi autori isikliku prisma. Otsesõna leiame epiteedi "minu" küll väheste käsitluste pealkirjadest -- "Minu Chaplin", "Minu Nabokov", "Minu Juss" (mõeldud on Tammsaare samanimelist tegelast, kellest lähtuvalt Rein Undusk kirjutas oma uurimuse "Tõe ja õiguse" eshatoloogiast). Ent samahästi võiksid olla ka "Minu Proust", "Minu D. H. Lawrence", "Minu Winston Churchill".

Sest: "Minu jaoks ühenduvad kõik raamatud mingi minu elus aset leidnud, kui unustusehõlma vajunud looga" (lk. 80). Enesekesksus on kirjutaja inimese juures kiiduväärt asi, kui see lugejalegi midagi pakub. Ja Raudami oma pakub. Kuhjaga. Sama huvitavalt enesekesksena meenub eesti nüüdiskirjanikest-kirjandusevaatlejaist esmahooga vaid Hannes Varblane, seegi luuletaja.

Ecce homo

Muidugi on ka see vahepealkiri, loen, sedakorda siis Nietzschelt. Raudami "minu ülikoolide" läbimise järel sündis tõepoolest inimene, "Minu Mina" autori Mina, kes tutvustab ennast raamatu teise osa kaheksateistkümnes lühiessees.

Millest ta siis räägib? Paljudest asjadest -- kultuurist, emakeelest, inimkonnast, bluesist, sussidest, raamatuist. Vahepeal teatab Mina (kas suure või väikese tähega -- ükskõik), et tema oli "Visarid". Üle kõige käib ent vaikuse kuulatamine sisekõrvas, mis aegade tagant meelestab Thomas Carlyle'i kuulsa hüüdlause Silence and Secrety!. Ühtlasi ei maksa unustada Raudami meenutust "mina" paratamatust fiktiivsusest (lk. 138), mis kollitab igaüht.

Ei ütleks, et raamatu teine osa esimesest oluliselt erineb. Neist mõlemast kostab sõnatundliku ilukirjaniku hääl. Kuidas aga vastata Raudami sissejuhatuse kavalale küsimusele kirjanduse olulisuse kohta? Ehk ei peagi. Samahästi võib ju küsida: miks on blues Raudamile nii oluline? Ja vastata, et miks ka mitte.

Arno Oja