Raamat välja antud New Yorgis 1962.

Koos rikkalike isiklike mälestustega ja isa talus Tarvastus kuuldud meeldetuletusega moodustab raamat ühe aastasaja kroonika meie maarahva elust kuni iseseisvuse tulekuni ja selle kaotuseni. Lugedes elame kaasa traagilisi päevi 1905. a. karistussalkade võimutsemise ajal, kui ka ülendavaid momente esimeses eesti haridusliikumises: Lilli Suburgi kool, Aleajajä, millest Mari ütleb, et need olnud «päikeseküllased aastad», mis aga lõppesid koolimaja mahapõlemisega. Taluelu kirjeldus 1918. a. saksa okupatsiooni ajal on nagu omaette novell ja inimlik dokument on jutustus okupatsiooni tegelastest, kindral Seckendorffist tema veltveeblini.

Need kes võinud jälgida selle tarmuka eesti perenaise ja Naiskodukaitse enda tegevust, on liigutatud hoolikusest, millega ta ikka ja jälle tõstab esile oma mehe ja poja ühiskondlikku tegevust ja käitumist. Teeb seda ka õigusega, sest Raamotite nimi on väga lähedases ühenduses Eesti iseseisvuse looga. Dr. Jaan Raamotile andis Vene ajutise valitsuse juht vürst Lvov ülesande koostada ühes Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Jüri Wilmsiga Eesti autonoomia seaduseelnõu, mis kinnitati 30. märtsil 1917.

Vene ja saksa vanglad, Vabariigi väljakuulutamine, vabadussõda, Asutava Kogu kokkutulek, Tartu rahu ja Jaan Poska surm, asutamise ja äritsemise aastad iseseisvuse ajal; Jaan Raamoti surm Jäneda kesk-põllutöökooli juhatajana; Mari Raamot Naiskodukaitses ja tema tagandamine selle juhi kohalt 1937. aastal. Uus vene ja siis saksa okupatsioon; paguluse aastad Saksamaal 1944. aastast peale, mis lõppesid tema ja perekonna ümberasumisega Ameerikasse 1949. a.

K. R. Pusta raamatuarvustus 1963. a. ajalehes