Kui ma eelmisel sajandil Kalamajja korteri ostsin, ei soovitatud sinna õhtuti üksi sattuda. Olen jälginud 22 aastat hämmastusega uue Kalamaja sünnivaevu, renessanssi ja keskklassistumist.

Noore vallalise pintsaklipslasena, kes ma nullindatel olin, eelistasin veidrast ümbruskonnast taksoga tööle või pidutsema põgeneda. See kant oli siis karune. Ma ka ei vajanud elu vahetult

väljaspool oma pesa. Veel.

Sellal vaatasin ringi kimades autoaknast inimesi, kes koerte või lastega keset päeva jalutasid. Korraga sai ka minust üks neist, kellel oli laps, jagus aega ja tekkis huvi elukeskkonna vastu.

2008. aastal avati Boheemi kohvik, kuhu koos kahepäevase esiklapsega sisse astusin. Laste sünd ja Kalamaja taassünd on astunud minu jaoks üht jalga. Linn on kasvanud koos meiega.

Kas Kalamaja keskklassistus koos minuga? On ta nüüd valmis? Jah, ka mina sõidan aastaringselt retrorattaga, sain äsja kutsika, olen söönud vegeburksi ja joonud käsitööõlut. Aga ei taipa ikka veel, olin ma millalgi nende aastate jooksul hipster. Jäin ma selleks saamata? Või olen hipsteriks suisa saamatu?