Brüssel ei võta end liiga tõsiselt. Ta on originaalne ja humoorikas, kaootiline ja muretu, vaba ja vabameelne. Brüssel on nagu sürrealist René Magritte’i kaelkirjak šampusepokaalis – ta laseb asjadel olla nii, nagu nad on ja tahavad olla. Ja Brüssel on igaühele täpselt selline, nagu ta tahaks, et see linn oleks.

„Minu Brüssel“ räägib sõpruse tekkimisest ühe linnaga, mis esmapilgul tundus hall ja kõle, sest Brüssel hoiab oma parimad küljed turistide eest tihti varjus, avades end pigem neile, kes on valmis tõeliselt seiklema ja avastama. Iga sammu saadab keskmisest loomingulisem lähenemine ja parajas koguses absurdi. Kõik, mis esmapilgul tundub võimatu, on siin kahtlemata võimalik. Kõigega harjub. Kõik on suhtumise, perspektiivi ja prioriteetide küsimus. Isegi need 10 000 veidrat elamust kuus…