Umberto Eco on tugevate kaante vahele lasknud köita 1960-ndatel ja 1970-ndatel Itaalia kirjameedias ilmunud lühikesed, satiirilised, iroonilised esseed, mis kajastavad antud hetke aega ja ruumi, kuid pilavad nii mõndagi suur teost. Parim lugu neist ongi kohe esimesena avaldunud 'Eilita', kus Nabokovi Lolita on asendunud raugastuvate eidetudiga või nagu Eco kirjab - parkadega. Lugu, mis tõepoolest sundis muigama, samas kui teised lood jäid küll nauditavat keelekasutusest hoolimata kaugeks ja võõraks.