Flora Douglas on kolmkümmend aastat Applemore’ist eemale hoidnud. Kõrvaline Šotimaa küla, kus ta veetis suure osa oma lapsepõlvest kasuperedes, tuletab talle meelde aega, mil ta tundis end alati teistsuguse ja üksildasena. Nüüd on Flora menukas kirjanik, tal on kaks täiskasvanud last ja hoolikalt üles ehitatud elu, millest pole justkui jälgegi tollest raamatutesse põgenenud tüdrukust.

Loomingulise kriisi ja mõne klaasi punase veini ajel teeb Flora midagi, mida ta poleks endalt kunagi oodanud: üürib kuueks kuuks oma lapsepõlvekodu ning naaseb Applemore’i. Merevilla, kus ta kunagi elas, on tundmatuseni muutunud, aga ometi pole küla Florat unustanud. Samuti pole teda unustanud Tor Wilson, poiss, kelle kunagisest narrimisest sai Flora jaoks viimane tõuge lahkumiseks.

Nüüd seisavad nii Flora kui ka Tor elu uue etapi lävel. Flora püüab taas leida oma loomingulist häält, Tori poeg valmistub kodust lahkuma ning mõlemad peavad küsima endalt: kes sa oled siis, kui rollid, mille kaudu oled end aastaid määratlenud, korraga kaovad?

Kui Flora hakkab vastu tahtmist juhendama loovkursust ja Tor loob koha, kus üksildased mehed võiksid leida tuge ja seltskonda, hakkavad nad tasapisi mõistma, et minevik ei pruugi olla päris selline, nagu nad on seda endale aastaid jutustanud. Võib-olla tuleb edasi liikumiseks kõigepealt lõpetada iseenda eest põgenemine.