Ma vaatan läbi rukkikõrte:

mööda männimetsa tuleb inimene, piimakann käes.

Minu vaatekohast

on mändide ja rukki varred ühtmoodi haprad.

Ja ometi hoiavad nad

tasakaalus taevast ja maad.

Astrid Ivask (1926–2015), 20. sajandi tuntumaid ja armastatumaid läti poetesse, elas suure osa oma elust emigratsioonis. 2001. aastal Riiga naastes oli luuletaja üks olulisemaid tegevusi Eesti–Läti kultuurisuhete hoidmine.

1966. aastal luulekoguga „Järve ristsed” kirjandusse tulnud Astrid Ivaskilt on ilmunud üle tosina luuleraamatu. Ta on kirjutanud ka lüroeepilisi reisikirju ja esseid ning tõlkinud välisläti kirjandusajakirjadele luulet kuuest keelest. Astrid Ivaski enda luulet iseloomustab soe lüürilisus ja filigraanne maailmataju. Teisalt on tema värssides adutav võimas monumentaalsus ning idamaine elutunnetus. Luuletajat inspireerinud teemadering on avar: võiks öelda, et Astrid Ivaski luule teemaks on kogu maailm, kuid ometi on see ehe läti kirjandus. Mitmed A. Ivaski paguluses ilmunud raamatud on pälvinud väärikaid välisläti kirjandusauhindu. 2001. aastal anti talle Läti Vabariigi kõrgeim autasu, Kolme Tähe orden, 2007. aastal tunnustas Eesti Vabariik tema tegevust Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.