Teoses käsitletakse Lõuna-Sahalini kalanduse organiseerimist pärast saare vabastamist 1945. aastal. Saarele saabub vähesel arvul, kuid järjekindlalt nõukogude töötajaid. Kalanduse eriteadlasena sõidab saarekesele pärast sõjaväest demobiliseerimist parteilane Doronin.

Doronini peamiseks mureks saab olema kaadrite küsimus. Lisaks märkab ta veel, et tema teadmised kalapüügi alal Kaug-Ida vetes ei ole piisavad. Kuid tõelise nõukogude patrioodina ei kohku ta ajutiste raskuste ees tagasi. Ta täiendab oma teadmisi, organiseerib kaadrit, ja uute püügivahendite ja tööstuslike sisseseadete saabumisel juurutab julgelt uusi suurtööstuslikke meetodeid kalanduse alal.

Sellele mahajäänud saarele, Nõukogude liidu eelpostile Kaug-Idas, saabub uus kirgas hommik.