Jean-Luc Lagarcei (1957-1995) näidendid räägivad perekonnast, sõprusest ja armastusest – sidemetest, mille inimene on loonud võib peab looma teistega. Need sidemed on tekkinud paratamatult nagu vanemate ja õdede-vendadega või juhuslikult nendega, kellega kuskil on kohtutud. Need rajanevad kiindumustel, pettumustel, harjumustel, mõnikord vihkamisel, mõnikord kohustustel. Lagarce’i tegelased püüavad kohaneda ümbritseva maailmaga, kuid avastavad, et peavad ütlema seda, mida ei tahaks, ega saa ütelda seda, mida peaksid. Siin tulebki appi teater, mis annab lootuse mängida, sõnade kammitsevast karmusest end vabastada, jutustada iseenesele ja teistele kas tõestisündinud või väljamõeldud lugusid. Püüdes asju sirgeks rääkida ja olles pidevalt, koomilise järjekindlusega, aina täpsema sõnastuse jahil, mässivad nad end selle tulemusel nii suurde sasipuntrasse, et tundub, et sealt enam välja ei pääsegi. Või siiski pääsevad? Ja äkki elu ongi selline?

-

Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Jean-Luc Lagarce’i näidendi „Meie, kangelased”, mis pärjati Eesti 2009. aasta parima lavastuse aastapreemiaga.