«Mary» on Björnsoni kõige hilisem romaan, õieti pisiromaan. Osale ilmutab temagi vananeva kirjaniku võitmatu südamesoojuse tundemärke kõige voorusliku, hea ja eeskujuliku vastu, teatavat idealiseerivat üldhoiakut; kuid selle romaani puhul tuleb silmas pidada, et on tegemist huvitava ja sugugi mitte täiesti orgaaniliselt kokkusobiva ristamisnähtusega.

«Mary» on Pariisi-romaan, prantsuse pisut närbe, mille alati just tervesuunalise, pikantseid situatsioone taotleva psühholoogilise «südameromaani» mustreile ehitatud pala. Ja selles vormis on Björnson paratamatult jällegi saanud või suutnud avaldada ainult iseennast, ikka oma lakkamatult kõlblat, idealistlikku isiksust. Peenunud, suurlinlik, bakteriteküllastunud ja ergunõrk õhkkond ja selle keskel hoolimata kõigest taas Björnsoni idealiseeritud, Romsdalenist pärineva lihtsa aatepagasiga varustatud kangelased ja kangelannad.