«Sina, Mamma Muu, oled lehm,» lausus Vares. «LEHMAD EI KIIGU.» «Jah, just nimelt,» nõustus Mamma Muu. «Kas sul pole kahju lehmadest, kes iial kiikuda ei saa?» «Või kahju!» turtsus Vares. «Kraaks! Lehmad söövad karjamaal rohtu. Ja siis lesivad maas ja mäletsevad ja vahivad niisama ringi. Ning pärast lähevad nad lauta ja neid lüpstakse. Vaat niisugune elu neile meeldib.» «Minule mitte,» vaidles Mamma Muu. «Olen lehm, kes sööb rohtu, kuid teeb ka kõike muud.»