Johan Kõpp (1874-1970) on eesti kultuuriloos esimese suurusjärgu isiksusi, kel vaimulikuna, seltsitegelasena, kirjamehena, ajaloolasena, Tartu Ülikooli rektorina ja piiskopina oli ca poole sajandi jooksul Eesti avalikus elus vägagi kaalukas osa. Elades peale sõda pagulasena Rootsis, avaldas ta neli köidet mälestusi, mida iseloomustavad erakordne detailirikkus, arvukad portreed isiklikult tuntud kaasaegsetest ning kirgas kõlbeline eluhoiak. Kolmandas raamatus peatub autor lähemalt oma vaimsel kujunemisel ning tegevusel noore haritlasena Palamusel, Pärnus ja Laiusel.