46. raamat sarjast Eesti mälu.

-

Edgar-Johan Kuusik kuulus nn riialaste põlvkonda ehk nende Riia Polütehnilises Instituudis õppinud meeste hulka, kes panid aluse iseseisva Eesti arhitektuurile ja kelle loometöö parimad aastad langesid kokku uue riigi ehitamisega. Võib isegi öelda, et kuna Kuusikul on suuri projekte valminud võrdlemisi vähe, kujunes sama oluliseks tema roll arhitektuurielu organiseerijana ning hiljem ka õpetajana. Siiski on mitmed tema valminud ehitistest üpriski märgilise tähtsusega – nende seast on tuntuim Tallinna Kunstihoone (1934, koos Anton Soansiga). 1950. aastate alguses ei pääsenud ka Kuusik „kodanlike natsionalistide” vastu suunatud kampaaniast. 1950–1952 oli ta välja heidetud Eesti NSV Arhitektide Liidust, kuid sai siiski töötada õppejõuna. Aegamööda kujuneski temast üks Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi legende: selleks andsid alust nii nõudlikkus õpetajana kui ka tsaariaegse härrasmehe maneerid. Kuusiku tõusmisele legendi staatusesse aitas kaasa ka see, et tema elu lõpul avastas ta enda jaoks noor, nn Tallinna kümne hulka kuuluv arhitektide põlvkond (Ike Volkov, Leonhard Lapin jt). Kuusiku mälestustest võtab lõviosa kunstniku noorpõlveportree.

-

Teost võibki lugeda Bildungsroman’i võtmes: nagu ühes klassikalises arenguromaanis kunagi, jälgitakse siin peategelase täiskasvanuks saamist, mis on teadagi pikk ja vaevaline – kuid päädib viimaks oma sotsiaalse rolli leidmisega. Veelgi enam, autor kõneleb Johanist temavormis justkui tegelaskujust. Meenutajana on Kuusik võtnud hoiaku, milles segunevad enesekindlus ja enesekriitika: iseteadev, elukogenud jutustaja lahkab oma noorpõlvemina pedagoogi rangusega. Nii leiab ta oma kunagise hingelaadi juures mõndagi laiduväärset: kord on noor Johan liiga tundeline, kord jälle trotslik, siis jääb tal vajaka enese maksma panemise tahtest. Mälestuste üheks korduvmotiiviks saab tõdemus, et inimene vajab küpsemiseks katsumusi.

-

Tema lõpetamata jäänud mahukast käsikirjast «Mälestusi ja mõtisklusi» (I-VI; 1962-1969 ja dateerimata) on seni ilmunud vaid üks lühike katkend. Nüüd saame esimest korda täies mahus lugeda ühe tõelise haritlase suurepärase tähelepanuvõimega ja lausa ilukirjandusliku sulega kirjutatud ülevaadet oma elust läbi eri ajastute ning seda ümbritsenud oludest ja inimestest.