Korpusemeeste – keda meenutab eeskätt Tõnismäe pronkssõdur – mälestusi pole iseseisvusajal suuremat ilmunud. Nõukogudeaegsetes võib jälle kahelda – õigupoolest meenutati vaid üksikuid heroilisi seiku. Ometi pidid 30 000 mobiliseeritud eestlast kogema ju midagi erinevat nõukogude sõjakirjandusest loetuga võrreldes.

Saarlane Eduard Soorsk (1910–1986) oli selline haruldane mobiliseeritu, kel õnnestus traaleri Meresilm kaptenina 1948 Rootsi põgeneda ja seal oma perekonnaga taas kohtuda. Soorsk pole just tundeinimene, vaid praktiline, tegus ja jõhkravõitu eesti mees, kes kirjeldab oma läbielamisi kiretu üksikasjalikkusega. Suurepärase ülevaate saab näiteks Siberi gurmeest – kuidas toitu varastati ja vahetati, kuidas peideti ja valmistati. Kuidas oldi kuude viisi pesemata, nii räpane, et täidki külge ei tulnud. Julge mehena ei jäta ta suud pruukimata poliittunnis, kinnitades, et viis, kuidas marssal Budjonnõi ratsavägi sai hävitada kolm saksa allveelaeva, on talle kui Eesti mereväes teeninud mehele täitsa arusaamatu.

Pilt elust nõukogude tagalas ja sõjajärgsest ajast on lohutu, aga et autoril pole kalduvust mõtiskleda, vaid lihtsalt toimuvat kirjeldada, ka üpris usaldusväärne (kuigi punase võimuga kaasaläinud tegelased on tal mõistagi valdavalt lurjused). Toidunormid on memuaristil täpselt meeles. Sekka ka nõukogudeaegseid legende nagu esimees Varese tapmine, mille kommenteerija Tiit Noormets jätab autori vastutusele. Räme ja otsekohene raamat jubedast ajast.