Delors'i «Memuaarid» annavad ülevaate ebatavalise intellektuaali, ametiühingutegelase ja poliitiku teekonnast, mille omanäolisus ei ole tema populaarsust prantslaste hinnangul vähendanud.

Pärast Prantsusmaa Keskpangas töötamist, kus ta unistas kinost, kõrgmoest ja ajakirjandusest ning aktiivsest ametiühingutööst, leiame Delors'i valitsuse kulisside tagant nööre tõmbamas, Riiklikust Plaanikomiteest, peaminister Chaban-Delmas' nõunikuna ning nn uue ühiskonna loojana.

Pärast lektoriametit ülikoolis valiti Delors Euroopa Parlamenti ning temast sai Mitterrand'i valitsuse rahandusminister. Seejärel pühendas ta end Euroopale, olles kümme aastat Euroopa Komisjoni president.

Veerandsada aastat pärast Monnet'd, Schumani ja Spaaki kuulus Delors Euroopa järgmises põlvkonnas majandus-, raha- ja poliitilise liidu eest võitlejate hulka. Ühisraha euro seisukohast olid Schmidt ja Giscard teerajajad, Kohl ja Mitterrand patroonid ning Delors ämmaemand. Ajalugu kirjapanduna ühe selle peamise tegija poolt.