Ma tean väga hästi, et see autobiograafia läheb paljuski lahku memuaaridest, mis aeg-ajalt paksudes köidetes ilmuvad ja mis on kirjutatud inimeste poolt, kes on kokku puutunud selle maailma suurte ja kuulsatega. Niisamapalju läheb see lahku neist mälestustest, mis esile kerkivad rahvapärases ajakirjanduses ja mis tegelevad poolununenud skandaalilugudega ja ennem ununemisele kuuluvate endiste miljonäride tembutustega.

Oluliselt on see autobiograafia ühe vaese lugu; ühe aatomi, kes enese paksust kõntsast üles töötas, - kõntsast, mis kleepub võitlevate miljonite jalgade külge.

Kui see lugu julgustab ainult üht auahnet last püüdma suurusele, kui see aitab kaasa selleks, et ainult ühe mehe või ühe naise saatust kergendada, silma uues lootuses särama panna seal, kus polnud enam mingit lootust, - siis pole see lugu asjatult kirjutatud.