Dmitri Mamin-Sibirjak (1852-1912) on silmapaistval kohal vene klassikalise kirjanduse ajaloos. Tema kirjanduslik pärand on suur ja mitmekülgne, ulatudes olukirjeldustest, jutustustest, lastejutukestest ja muinasjuttudest kuni mahukate romaanideni, ent kõige parem, armastatum osa tema loomingust on Uurali elu-olu ainestikul kirjutatud teosed. Tähtsamad neist on romaanid «Privalovite miljonid» (1883), «Mägipesa» (1884), «Kolm linnajagu» (1890), «Kuld» (1892) ja «Leib» (1895), millistest just käesolevat romaani «Mägipesa» peetakse autori kõrgeimaks kirjanduslikuks saavutuseks.

Teose pealkirja all mõtleb autor seda kõikvõimsat kildkonda, kes on juhtinud ja juhivad kõiki asju Uuralis. Autor kujutab teoses Uuralis võimutsevate mäetööstuse omanike-miljonäride ning neile kuuluvate ettevõtete valitsejate ja ametnike eluviise ja kombeid 1861. a. reformidele järgneval ajajärgul. Ta paljastab kohutava sotsiaalse vastuolu mäetööstuse omanike ja tööstuste töölismassi vahel. See kisendav õiglusetus, mis valitses 1861. a. reformile järgneval ajajärgul Uuralis, ses maailma kõige rikkamas paigas, moodustabki käesoleva romaani ja paljude teiste autori teoste teema.