Karvane oligi see, kes oli pannud Sulelise südame raskes vaevas valutama. Jube mõelda, kuid Karvane oli oma hirmsa ähvarduse sealsamas ilma pikema jututa täide viinud. Ja Suleline oli kaotanud ühekorraga oma parima sõbra ja kalli kodumetsa. Nüüd istus ta keset võõrast linna juurtelt raiutud kuuse ladvas jõulutähe kuma sees ja nuttis. Kuuseokkad olid juba elutute okste küljes kuivama hakanud. Varsti varisevad nad maha ja järele jääb üleni raagus puu.

Päeval oli Suleline veel saanud kuulda, et järgmisel hommikul viiakse ta kodupuu prügimäele. Seda ei võinud küll ootama jääda. Suleline kuivatas pisarad, ronis puu otsast alla ja astus südilt saatusele vastu.