1788. aastal oli kevad Guljonkis hiline. Juba olid käes esimesed maipäevad, kuid mõisapargis alles hakkasid õitsema põhjamaised kannikesed – kahvatud lõhnata õied – ja lustakas hakkidepere alles valmistus pesade ehitamiseks vanade pargipärnade õõnsustesse.

Sel päeval oli linde hommikust saadik kogunenud suure parvena veel raagus ja tumedatele latvadele. Nad käratsesid millegi üle, siis aga järsku jäid vaiksemaks ning istusid okstele paarikaupa laiali. …