Austraalia kirjaniku teoses jutustab autor oma lapsepõlvest. Ta pärineb kehvast, ent rõõmsast ja üksmeelsest kodust. See kodu asub maal, ja ümbritsevat loodust kirjeldades tutvustab autor lugejat tolle kauge mandri omapäraga.

Väikest Alanit tabas lastehalvatus, mille tagajärjel ta jalad kaotasid liikumisvõime. Pärast kauaaegset haiglas viibimist õppis ta käima karkudega. Tugeva tahte ja visa harjutamisega suutis ta ka ujuma õppida ja hiljem koguni ratsutama. Seejuures tuli tal võidelda paljude raskustega, ent need teda ei heidutanud ja ta võitis need mehiselt.

Suure soojusega räägib kirjanik oma vanematest, toredatest sõpradest ja headest tuttavatest. Eriti helge mälestus on tal jäänud isast, kes talle alati julgust ja elurõõmu sisendas. Kogu raamatule annab rõõmsa ning päikesepaistelise meeleolu kirjaniku terve, teotahteline ja aktiivne ellusuhtumine.