See tiitel võib kõlada leierdatult, aga Sanna Kartau on kahtlemata uus hääl eesti luules, samas on tema tekstides midagi heas mõttes vanamoelist – usk kujunditesse, ja need on kohati väga sürrealistlikud. Ta põimib end veenvalt läbi ka väga aktuaalsete teemade nagu feminism, kehalisus ja klassiühiskond. Jääb tunne, et Sanna terava ja põhjalikult uuriva pilgu alt ei pääse miski. Ja kes tahakski pääseda! Mina mitte.

– Tõnis Vilu