On iseloomustav, et A. H. Tammsaare oma teostes korduvalt tagasi pöördub vana, kuid ei kunagi aeguva teema - armastuse juurde. 1935. a. ilmunud romaanile «Ma armastasin sakslast» eelnesid «Elu ja armastus» ning «Tõe ja õiguse» IV köide, mis käsitlesid armastusprobleemi.

Armastust ei või kuidagi samastada õnnega, hingelise tasakaaluga, ka mitte naudinguga. Kaks noort inimest peavad oma lühikese episoodi eest maksma suurte kannatustega ja lõpuks oma eludega. Ummikus ja täielikus hingelises tasakaalutuses otsivad nad oma vapustavate elamuste unustust, suurim unustus, leiavad nad, on surm. Armastus on seega surma eelmäng.

Käesolevas romaanis esinev pessimistlik vaatevinkel pole Tammsaarel midagi erandlikku, siin antakse ainult üks huvitav ning mitmekülgselt väljaarendatud variatsioon sellest suurest teemast kirjaniku loomingus. Armastus, eriti, kui ta esile purskab võimsa ning varjamatu kirena, pole mingi idüll ega vaikne harmoonia. See on hävitav ürgjõudude mäng, mõistmatu asjaomastele endile, meelitav ja külgetõmbav, kuid ometi lähevad inimesed selle keerises vastu õnnetusele ning paratamatule hävingule.

Ka käesoleva romaani naiskangelase Erika armastus sisaldab juba algstaadiumist peale ületamatuid traagilisi momente. Erika on sakslane ja paruness. Kõik, mis on seotud sakslusega ja kõrgema seisusega, on aga päevikut kirjutava minategelase, külast tulnud meeskorporandi silmis ümbritsetud erilise glooriaga, kõige selle poole vaatab ta orjalikult üles. Sellepärast ei suuda Oskar ka Erikat võtta tavalise armastava naisena. Kui see tuleb oma kohvrikesega ja mõrsjaehetega, et koos põgeneda ja kas või noormehe katusekambris pulmaööd pidada, ei suuda mees aimata naise kirge ega avastada kohvri saladust. «Ma tulin teiega pimedasse parkigi ainult selleks, et minuga midagi sünniks - aga midagi ei sündinud.»

Herbert Salu

Kirjastus Vaba Eesti