Tahtmatult otsis tema hing neid teeradu sanatooriumi aiast, kuid lillepeenrad olid teise kujuga ning kased asetsesid teisiti ja sügissinas sillerdav punakas lehestik ei sarnanenud põrmugi kaskede unustamatu valgusesillerdusega joonisel, millele ta nii ja teisiti oli väljalõigatud osakesi taevaks kokku sobitanud. Too kauge maailm oli justkui kordumatu, selles uitasid tema vanemate nüüd juba täiesti talutavad, kauguse udulooris mahenenud kujud, ja üleskeeratav rong vineeritaoliseks värvitud plekkvaguniga sõitis põrinal tugitooli volangide alla, ja jumal teab, mida mõtles sel ajal mänguvedurijuht, liiga suur veduri jaoks ja seepärast tendrisse istuma pandud.