Tarmo Teder rokib novellistina taaskord täiega. Miks ta rokib, mis on tema omapära? Esiteks – üliarenenud sotsiaalne närv, mis võimaldab nüansirikkalt eritleda Eesti elu veidrusi ja paradokse. Ja teiseks – võime esitada kogu seda elulähedust groteskipedaaliga põhjas, kuid enamjaolt ometi jäädes usutavuse piiridesse. Tihti heidab Tederi vaimupeenus ühte maskuliinse brutaalsusega.

Poliitiline sahkerdamine ja eraeluline tõusiklikkus saavad Tederi käest kriitilise laustulega, aga samas ei ruineeri ta lugejat moraali lugemisega. Moraal jääb õnneks ridade vahele.

Näiteks esitatakse taotlus kanda maailma kultuuripärandi nimestikku rahvuslik jaanituli, mille käigus juuakse süütevedelikku, hooratakse risti ja põiki ning põletatakse saun maani maha. Saab lugeda ka pangatellerist, kes hingelise balansi hoidmiseks maskeerunult kerjusena tegutseb. Või siis lugu keskealisest kirjandusteadlasest, kes pärast sisemisi heitlusi ennast viimaks ületada suudab ja tähtsal konverentsil lugupeetud Pushkinit rahvusvaheliseks pasakotiks nimetab.

Tederi jutud on ühtaegu jahmatavad ja naljakad. Väga kosutav.