Juba õhtu on käes, kaste nõgestel särab

seisan remmelga all, teele lahti on värav.

Otse tarele kuu valab valgust alla

ööbik kauguses lööb oma laulud valla.

On nii koduselt soe kui ahju ees talvel

kased küünlaina reas seisavad valvel.

Teispool jõge, kus mets läheb taevaga kokku

öövaht uniselt lööb oma kõlatut lokku.

(1910)