Lydia Koidula teosed I, "Luuletused".

-

Sind surmani küll tahan

ma kalliks pidada,

mu õitsev Eesti rada,

mu lehkav isamaa!

Mu Eesti vainud, jõed

ja minu emakeel,

teid kõrgeks kiita tahan

ma surmatunnil veel!

Kuis, maa, nii hellast' kannad

su lapsi käte peal,

neil' annad leiba, katet

ja viimast aset veel!

Tõest', armsam on mull' hinga'

su põues, Maarjamaa, kui võõral piiril õnnes

ja aus elada!