Ükski vene luuletaja enne N. Nekrassovit ei ole «madalat eluproosat» tõstnud säärasele luulekõrgusele. Tema realistlik luule sai alguse «naturaalsest koodist», mis nõudis, et kunst ja kirjandus oleksid »ühiskondlike küsimuste väljenduseks». N. Gogoli surma puhul kirjutatud luuletuses seab ta «leplikule lüürale» vastu sotsiaalseid pahesid paljastava «nuhtleva lüüra», kelle tunnustuseks on tabatud vaenlaste vihahüüded. Koos oma mõtteosalistega andis Nekrassov hävitava hoobi «puhta kunsti» positsioonidele. See hoop oli nii tugev, et isegi väga andekad aadlipoeedid oma mõju lugejatele kaotasid. Nekrassovi luule temaatika on rikas, ta on kujutanud kõiki oma aja elunähtusi ja ühiskonnakihte, kuid tema luule peamiseks objektiks on siiski töö- ja talurahvas. Aadlikest kõneleb ta viha, ametnikest iroonia, rahakodanlusest põlgusega, aga kui südamlikult soojaks muutuvad ta värsid, kui ta kirjutab rahva elust.

August Sang

+

1857

Pealinnas sõnasõda kestab.

Ei kaunid kõned otsa saa.

Kuid igavesest rahust vestab

su avarus, oh Venemaa.

Vaid tuul käib uites külavahel,

kus on kui lõppematu ahel

tee ääres remmelgate read

ja väli hällib saaki kandes

ja nagu maale suudlust andes

on raskelt nõtku viljapead.

+

1850

KIRST

Läheb soldat. Kirstu tillukest

kannab mehikene kaenla all.

Karmest silmist hingeahastus

pisarad on välja toonud tal.

Aga kui veel elas lapsuke,

hingetäiega taat sajatas:

«Neetud värdjas, et sa kõngeksid!

Ainult ristiks oled, rajakas!»

+