See on ilmselt üks sedasorti raamatuid, mille lugejat haarab mõningane kimbatus. Õnneks on Berk ja temaga hämaralt seotud sfäärid ise üht-teist selgitanud. Selgitustest selgub, et tegu on eksootilise kirjanduse ja uusromantilise suvitusromaaniga, ja Eesti vastega Joyce’i “Finnegan’s Wake’ile”. Segadusseajav? Neid kaasi ettevaatamatult avavale lugejale pahvatab vastu otsekui mingite kujuteldavate 60/70ndate kivistunud õnneeufooria, suisa deliirioosne “suvitamine”, otsekui eetrilapp näol, mis end minu puhul küll järjepannu kuigi pikalt lugeda ei lasknud, kuid ühe kummalise põgenemistee ja Eesti kirjanduse eksootilise haarde laiendusena igati omal kohal oli. Samas on “Lugulaul” vist elav kinnitus väitele, et “Eesti kirjandus kasvab pigem laiusse kui kõrgusse”. Teose suurimaks väärtuseks on teatud spetsiifilise atmosfääri ja, nii veidralt kui see ka ei kõla, ‘üldinimlikkuse’ elustamine.