Ta teadis, et ainus võimalus on oma lastes edasi elada, kõik muu on tagatiseta muinasjutt. Tal oli kolmkümmend kaks last, igaüks erineva emaga, võimalik, et laste hulk oli suuremgi, kuid ta arvestas ainult neid, kelle kohta oli kindlaid andmeid. Ta lootis, et enne oma surma jõuab ta veel end paljundada. Näiteks Celiaga. Lapsed olid tema salapahe, mida ta kõigi eest varjas. Kui oleks avalikuks saanud, kuidas ta demograafiliselt laamendab, poleks enam keegi mõttekaaslastest ta sõnu tõsiselt võtnud.