Esmakordselt eesti ajalooteaduses uuritakse eesti koloonia kujunemist 19. sajandil selles maailmalinnas kahest seni vähem käsitletud aspektist, tavaliste "väikeste inimeste" elumaailma tasandilt ja Peterburi tähenduse tasandilt eesti vaimuilma kujunemisele.

Juba ainuüksi asjaolu, et 1917. aastal elas Peterburis, tollal küll Petrogradis nii palju eestlasi (60 tuhat), et arvu poolest võis seda nimetada teiseks eesti linnaks (Tallinnas elas sel ajal 90 tuhat inimest), annab põhjust rääkida linnaruumist kui olulisest tegurist 20. sajandi eesti poliitilise ja kultuurilise identiteedi kujunemisel.