Nii looduslikes kooslustes kui ka põldudel ja aedades on aineringe

kaudu taimedega seotud paljud organismid – seened, bakterid,

lestad, putukad jt. Põllumajanduses võivad nad arvuka

esinemise korral saagikadu põhjustada, mistõttu neid nimetataksegi

taimekahjustajateks – haigustekitajateks ja kahjuriteks.

Tegelikult on nii haigustekitajad, kahjurid kui ka umbrohud

põllu- ja aiakoosluste loomulik osa. Saagikao vähendamiseks

tuleb taimekasvatajal vältida nende liigset arvukust, see tähendab

ennetada nende saamist kahjustajaiks. Kuna hästi töötav mahepõllumajanduskooslus

talitleb ümbritseva keskkonnaga tasakaalus

oleva isereguleeruva organismina, siis kahjustajate arvukuse

loodusliku regulatsiooni tagamiseks on maheviljeluses põhirõhk

nn ennetava tõrje meetoditel. Kui aga kahjustajate arvukus on

siiski mingil põhjusel liiga suureks muutunud, saab rakendada ka

otsest tõrjet mitmesuguste keskkonnasõbralike meetoditega.

Järgnevalt antakse ülevaade taimehaiguste ja kahjurite arvukuse

mõjutamise põhimõtetest.