Pilter kirjutab justnagu korralik (maailmatasemel) klassik. Vähe dialooge, pikad laused ja palju viiteid kuulsatele kirjanikele. Ühesõnaga asjalik proosa. Omades pisut infot, millega autor tegelenud ja kus käinud, pean märkima, et lugemisel läheb ikka üsna sassi, kust lõppeb väljamõeldis ja algab autobiograafia. Tõe ja fiktiivsuse piiri hajumine hakkab mõnusalt tekstiga mängima ning usutav ja uskumatu seguneb ühtlaselt voolava jutustusega.

Raamatu peategelane on ühtaegu väga normaalne kui ka väga kummaline. Kõik need inimsuhted, eneseotsingud ja isiklikud vaated tekitavad lõbusat äratundmisrõõmu. Huvitavaks ja tõsiseks muutub raamat alles siis, kui õnnestub sukelduda tegelase pähe, et kogeda – läbi tema silmade – kõiksugu intiimseid inimlikke tundeid ja käitumismehhanisme: alates armuvaludest, lõpetades kinnisideede, jaburate armastatu ahistamis- ja matkimislugudega. Üsna värskendavalt mõjub ka pidevalt läbijooksev juudi-teema, mis lisab juttudele omapära ja maagilist oreooli.

A.Triisberg