Sõjaväeteenistus pole kergete killast. Sõduril tuleb tublisti vaeva näha, enne kui ta saab sõjaasjanduse selgeks.

Üks asi on aga huvitav: kui sõdurid tulevad pärast pikki raskeid õppusi, pärast mitmekilomeetriseid kiirrännakuid kasarmutesse tagasi, ei kaeba nad kunagi, ei virise, ei räägi sellest, kui raske neil oli. Iialgi ei kuule, et mõni sõdur ütleks: «Oh kui raske mul oli!...»

Ei, kõige sagedamini meenutavad sõdurid igasuguseid lõbusaid lugusid, veidraid juhtumusi, heidavad üksteise kulul nalja. Ja naeravad. Aga kui inimene on lõbusas tujus, muutub ta tugevamaks.

Kui ma ise veel sõdurpoiss olin, kuulsin hulganisti lõbusaid sõdurilugusid, ja sõduritel külas käies olen neid hiljemgi kuulnud.

Mõnda nendest tahaksin nüüd jagada teiega, minu lugejad.

Autor