Sebastian Faulks valiti 1996. aastal Inglismaal aasta kirjanikuks. See on piisav põhjus, miks tema raamatuid kätte võtta. "Linnulaul" on küll piisavalt kevadine pealkiri, kuid tagakaane tutvustuses nimetatakse seda sõjaromaaniks. Seda ta ka on, aga mitte ainult. Lisaks E. M. Remarque romaane meenutavale sõjaloole on selles "janeaustenlik" vanaaegne armulugu, pikituna pikantsevõitu seksistseenidega. Ja siis veel kaasaeg, kui 1978. aastat niimoodi nimetada saaks.

Romaani tegevus algab 1910. aastal, mil peategelane Stephen Wraysford noore mehena Prantsusmaale õppereisile saadetakse. Sealt tema üheaegselt õnnelik ja õnnetu armulugu alguse saabki. Õnnelik seetõttu, et noormees kogeb midagi, mis on "päris". Õnnetu sellepärast, et varasemad perekondlikud sideme ja sõda annavad loole sootuks uue pöörde.

Romaani lõviosa kirjeldabki kaevikusõja koledusi Läänerindel. Seda, mis niisugustes loomalikes tingimustes hakkab toimuma noorte meeste sisemuses. Korraga lendavad kõik senised väärtushinnangud uppi ning alles jääb vaid üks väärtus: inimelu. Aga just seda sõjas raisataksegi. Üksikud inimesed tuuakse poliitiliste mängude ohvriks ilma, et rindejoonest kaugemal elavad inimesed - olgu nad siis sõdurite sugulased - üleüldse taipaksid, mis tegelikult toimub. Rindelt läbi käinud mehed lähevad üdini katki ja ega nad kunagi terveks saagi. Maailm ei ole pärast sõda enam see...

Oma mälestused sõjast ja armastusest jäädvustab Stephen salakeeles kirjutatud päevikus. 60 aastat hiljem leiab Stepheni tütretütar tema märkmed, mille abil ta tükkhaaval avastab oma vanaisa elu.

Eesti keeles on samalt autorilt varem ilmunud romaan "Charlotte Grey".