Linnaehituslike struktuuride muutused Eesti väikelinnades 13.−20. sajandilLilian HansariEesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnajuhataja prof. Lilian Hansari doktoritöö annab ülevaate kümne Eestivanalinna – Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere,Tartu, Valga, Viljandi ja Võru – linnaehituslikust kujunemisest alateskeskajast kuni 1970. aastateni. Tähelepanu on suunatud erinevateehitusperioodidel toimunud plaani- ja hoonestusstruktuuri muutuste janende põjuste esiletoomisele ning vanalinnade kaitseettevalmistamisele.Vanalinnad on sarnase, aga samas erineva arengu sümbioos. Igal uuelperioodil on püütud saabuvale tulevikule ruumi teha. Vana asemele võikõrvale on kerkinud uus, olles märgiks erinevate aegadetõekspidamistest. Muutustega on kaasnenud varasematekultuurikihistuste hävitamine ja uute loomine. Nii peegeldavadvanalinnade pikka ajalugu ühest küljest küll erinevate ajastutearhitektuurikihistused, teisalt aga ebaühtlane hoonestusstruktuur.Tänavapildis on tüüpiline hoonestuse kõrguse vahelduvus ja tühjadekruntide lüngad, tähistades kunagisi lõppe ja uusi algusi. Seega saimuinsuskaitse pärandiks sajanditepikkuse ajalooga, kuid vastuolusidpeegeldavad vanalinna – need on linnad, mis asuvad üksteise peal jaall, linnad, millel on olnud palju algusi ja sama palju lõppe. Kuidajaloo mitmekihilisus ja tähenduslikkus ühendavad sadade aastatevanuseid linnu ning lepitavad kontraste.