Luulekogu „Linn on mets“ võiks anda lugejale ühe võimaliku mustri, kuidas enese sees lahendada tänapäeval paljude jaoks oluline vastuolu vanavanemate maakodu suvelooduse ja kiire igapäevase linnaelu vahel. Kogu, nagu paljud muuski asjad maailmas, algab armastusest. See on noore kogenematu inimese puhul sageli kergestipurunev teema, nii ka siin. Kuid järgnevad valumõtted sunnivad „peategelast“ ennast sügavamalt läbi mõtlema, uuesti leiutama. Mingitlaadi lahendus sellest sünnib ? salaja ning kogemata. Kuidas täpselt, selgub juba lugedes.tule mulle järgihõbedat täis jälgi piditule kaasasinna, kuhu ma üksi lähentule vaatama,kui ma ei taha kedagi nägematule kuula mõtteid,mida ma salajas hoiantule selg eesõiget pidi see rada ei kõlbatule minnesminemata ei saatule kinnisilmisilmadega näed valestitule, helinad kõrvusmuidu mõtteid ei kuuletule ja tantsi minuga varju asemeltule ja laula minuga kaja eesttule ja jutusta mullemuinasjutte teisest ilmast...