Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.

„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”

„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.

Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.

„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.

SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!

Ja oligi.