Võib vist liialdamata väita, et pikki sajandeid olid just vaimulikud sageli need, kes jäädvustasid meie ajalugu. Liivimaa ajalookirjutuse alusepanija Henrik oli lätlaste preester, ordukroonikate riimijad kandsid vaimuliku vennaskonna mantleid, kuulsaim siitmailt pärit kroonik Balthasar Russow pidas Pühavaimu pastori ametit. Ja kirikuõpetaja oli ka viimaseks tähtsamaks balti kroonikuks peetav Christian Kelch (1657–1710). Kelchi suurteos, Liivimaa ajalugu, koosneb õieti kahest osast, millest autori eluajal, 1695. aastal, jõudis trükivalgust näha vaid mahukas esimene köide, mis käsitleb Eesti- ja Lätimaa minevikku kuni 1690. aastani. Kroonika teine osa, nn. Continuation, milles vaadeldakse peaasjalikult Põhjasõda, jäi aga kauaks manuskripti ning levis vaid väheste käsitsi valmistatud ärakirjade kaudu. Põhjuseks niihästi Kelchi surm 1710. aastal kui ka samal ajal aset leidnud võimuvahetus Eesti- ja Liivimaal. Vaevalt et tsaarivalitsus oleks lubanud levitada Kelchi rootsimeelset ajaraamatut. Meeltmööda poleks see olnud ka paljudele raamatus nimeldasa märgitud isikutele. Alles 1875. aastal tegi Johannes Lossiuse publikatsioon kroonika jätku kättesaadavaks laiemale asjahuviliste ringile. Seda usinamalt on ajaloolased kasutanud Kelchi teost 20. sajandil. Liialdamata võib väita, et tegemist on tähtsaima Põhjasõja sündmusi Eestis kajastava allikaga, pealtnägija kirjeldusega, milles uurija jaoks nii oluline faktirohkus rõivastatakse vähemalt samaväärtuslikku eluolulisse rüüsse.