Kevad pole enam mägede taga, peagi on lihavõtted käes. Aastad kuluvad, meie elu ja kombed muutuvad. Olid ajad, mil meie vaar-vaarvanemad tähistasid lume sulamise järel looduse tärkamise ja kevade saabumise püha paganliku kombe kohaselt, tüki maad hiljem vahetas selle välja ristiusu Kristuse ülestõusmispüha. Praegusel ajal on paljudele meist lihavõttepühad, nii nagu ka jõulupühad, muutunud lihtsalt mööda kirevat ilma laialipuistatud perele heaks võimaluseks koguneda ühise laua taha. Vähehaaval on muutunud ka kostitamise traditsioonid. Meie esivanemad ei kujutanud ette lihavõttelauda ilma keedetud seapea ja koduse värske kohupiimajuustuta. Nüüdsel ajal valime tunduvalt moodsamad piduroad: kes grillib lõhet, kes küpsetab küülikuprae, aga mõni otsustab lasta hea maitsta hõrgult lõhnaval kanaprael...

Tunnistagem, et ainult üks asi pole oluliselt muutunud – kõiki pidulaudu ehivad värvilised munad: punased või helesinised, rohelised või erkkollased. Ühtedel on taipu värvitud mune vahaga läikima hõõruda, teised värvivad lihtsalt sibulakoortega, kuid nii või teisiti on värvitud munad peamine pidulaua ehe. Ent praegusaegsete poest ostetud munadega on üks häda: munakoored on rabedad ja õrnad, seepärast pragunevad sageli niipea, kui oled munad potti tõstnud. Et seda ei juhtuks, soovitame mõned nipid.