Kaheksateistkümne aastaselt halvatult ratastooli jäänud autori jutustus oma elukäigust, inimestest, kellega ta kokku on puutunud ja sellest, kuidas ka pärast haigust ja operatsiooni eluga toime tulla ja sellest rõõmu tunda. Raamat on kirjutatud optimistlikult ja elutargalt, sest autor on inimene, kes pole lasknud ennast elul muserdada. Raamat on kirjutatud 4 erinevast vaatepunktist - 18-aastane tehnikumiõpilane, 23-aastane üliõpilane, keskeas mees ja 60. eluaasta ületanud hallpea.