sündis Pärnu pastori ja esimese rahvakooli rajaja Johann Vestringi pojana 1663. aastal, õppis 1678–1684 Riia lütseumis ja 1684. a. immatrikuleeriti Wittenbergi ülikooli. 1690–1692 oli S. H. Vestring vikaariks Puhjas, asendades seal Adrian Virginiust. Bernhard Freieri surma järel, aastal 1692, sai S. H. Vestring Pärnu eesti koguduse ja Tori koguduse pastoriks. Pastoritööst kõrvaldati ta 1709. aastal, süüdistatuna pietismis. Praosti ametisse valiti Vesting 1711. aastal ja sellel auväärsel positsioonil oli Vestring oma surmani 1749. aastal. S.H. Vestringi kõige tähtsamaks tööks on ta eesti-saksa sõnaraamat, mis omal ajal oli ümberkirjutatult levinud ja millest tänaseni on säilinud kaks eksemplari. S.H. Vestringi sõnaraamatu trükitud variant on dokumentaalne väljaanne, mille puhul on eesmärgiks seatud säilitada maksimaalne originaalilähedus, seda kogu teksti osas.