Lepitamatud dialoogid on doktoriväitekirja põhjal ilmunud monograafia, mis uurib kolme romaani - Emil Tode Piiririik (1993), Jaan Krossi Paigallend (1998) ja Ene Mihkelsoni Ahasveeruse uni (2001) - põhjal eesti nüüdisromaani dialoogi nõukogudejärgse Eesti mälukultuuri ja identiteedidiskursustega. Käsitledes nende tekstide keskseid kujundeid paigallend ja hääletu pillipuhumine (Paigallend), mäletamise lühis (Ahasveeruse uni), piiril seismine(Piiririik), näitab uurimus, kuidas eesti nüüdisromaan aitab kaasa mitmekesisema ja pluralistlikuma mälukultuuri tekkele Eestis.