Ajaloodoktor Feliks Kinkar vaatleb oma raamatus 20. sajandi alguses loodud ja kuni Esimese maailmasõjani edukalt arenenud baltisaksa haridusseltside tegevust Eesti alal. Uurimusest selgub nende seltside järjekindel töö ja silmapaistvalt head tulemused emakeelse kultuuri ja hariduse edendamisel, vaatamata üha tugevnevale venestamispoliitikale. Edu eelduseks oli kõigi saksa ühiskonnakihtide, nii lihtinimeste, haritlaste, vaimulike kui ka aadlike aktiivne osavõtt selles liikumises. Kuigi tihedam koostöö eestlaste ja sakslaste vahel sellel alal puudus, aitas saksa seltside tegevus ka eestlastel võidelda ähvardava venestamispoliitika vastu ning oli eeskujuks analoogiliste eesti haridus- ja kultuuriseltside loomisel. Vaadeldud seltsid olid see alus, millest kasvas välja Eesti Vabariigis kuni 1939. aastani edukalt tegutsenud saksa vähemusrahvuse kultuuriautonoomia.