Rabi Rafael Beltšikovi teos sisaldab endas teravmeelseid juudi naljandeid. Need on elulised tekstid, mis kajastavad elu mitmekülgselt. Kaks näidet:

Juut õpetab naisevõtu ikka jõudvat poega: „Ma tahan, et sa abielluksid veel sel ajal, kui ma elan. Võta endale juudi naine – nad armastavad oma perekonda, kasvatavad lapsi ega riku iialgi abielu. Kui aga juhtub, et su naine sureb – hoidku taevas selle eest – siis võta naiseks venelanna. Kui sa ainult teaksid, kuidas nad oskavad toitu valmistada! Rahvatarkus ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles ja nii võib juthuda, et ka teine naine lahkub siit elust enne sind. Siis võta endale naiseks eestlanna – kui sa ainult teaksid, kuidas nad haudade eest hoolitsevad!“

Moskva-Peterburi rongis istuvad kõrvuti noor tudeng ja vana juudi rabi. Tudeng küsib: „Kas te ei ütleks, palju kell on?“ Rabi ei vasta. Keerab hoopis selja ja jääb magama. Järgmisel hommikul küsib tudeng rabilt: „Öelge, miks te eile ei vastanud, kui ma teie käest kella küsisin?“ Ja rabi siis selgitab sedamoodi: „Miks ma ei vastanud? Loomulikul küsite minult siis kuhu ma sõidan. Vastan, et Peterburi. Seejärel ütlete mulle, et teie ka ja et teil pole kusagil ööbida. Mina kui kultuurne ja haritud inimene pakun teile öömaja enda juures. Öösel aga ronite loomulikult mu noore tütre juurde. Seejärel tuleb teil temaga abielluda. Mina aga mõtlen, et mille sindrima pärast on mulle vaja väimeest, kellel pole isegi kella?“