Lassie oli Greenall Bridge'i kõige ilusam koer, tark ja armas kolli, väikese Joe parim sõber. Ühel päeval aga müüs töötuks jäänud Joe isa Lassie viieteiskümne naela ja kümne shillingi eest ühele võõrale, kes kadus koos koeraga.

"Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli. See paneb ta jälle vormi." Selline hoolitsus kuningliku koera eest, kes öösiti kuivas kuudis lamab, oli nüüd vaid minevik. See koer siin oli nälginud, lahjaks jäänud külgedega, määrdunud ning katkutud karvakasukaga, kõhualune ja saba takjanuppudest pulstis.

Aga ikkagi oli ta koer, kes oli elanud armastava hoolitsuse all, nii et ta ei teadnud, mis on haigus. Ning nood aastad täis hoolitsust andsid end nüüd tunda. Ta kehaehitus oli tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev miil miili järel edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu.

Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike, läbi ojade ja metsade - ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.

-

Jutustuse autor, inglise kirjanik Eric Knight sündis 1897. aastal Yorkshire'is, kus sai ka hariduse. Võttis osa I maailmasõjast, pärast seda siirdus USA-sse, kus töötas Bostoni linnas Kaunite Kunstide Muuseumis ja hiljem New Yorgis Disainiakadeemias. 1943. aastal sai surma lennuõnnetusel Hollandi Guayanas.

Kirjanikunime on Eric Knight endale teinud realistlike kodukohaaineliste jutustuste ja romaanidega, mille tegelased, kinnised ja pealtnäha niisama karmid nagu Yorkshire'i loodus, varjavad kareda koore all tegelikult sooja südant.