Terav psühholoogia ja suursugune stiil iseloomustab Fr. Mauriaci, 1952.a. Nobeli auhinna saajat - üht silmapaistvamat prantsuse kirjanikku.

Mauriaci kirjanduslikku tegevust iseloomustab tervenisti ta religioosne hoiak. Ta maalib musta, pessimistliku pildi inimesest, kuid selle taga on vääramatu religioosne lohutus: inimene võib kõigest hoolimata pääseda oma viletsusest, kui ta ainult näeb oma alastust ja suunab oma armastuse Jumalale.

Mauriac kirjeldab oma teostes eeskätt heitlusi kiusatuste, patutunde ja kõlblate püüete vahel inimese hinges, kusjuures peaaegu kõiki ta romaane iseloomustab üks ühine muster. Ta negatiivsed, egoistlikud ja isegi kuritegelised peategelased jõuavad oma elu lõpus arusaamisele oma patusest ja valestielatud elust ja tulevad usule ja päästmisele.

Mauriac näeb inimeses ohvrit julmade ja pimedate tungide käes, mis teda alandavad ja porisse lükkavad. Inimesed on mõistetud kannatama patu ja kuritegude all ja ei saa midagi teha iseenese parandamiseks.

Autor on öelnud, et romaan on väärtusetu, kui see ei sisalda inimese uurimust, ja sel puudub iga õigustus, kui see ei suurenda meie teadmisi inimese hingest.

«Langenud inglid» on oma sisult ja põnevuselt kohati nagu hästi väljatöötatud kriminaalromaan, kuid omab siiski suure kirjandusliku väärtuse oma usutava ja eksimatu psühholoogia ja sügava tõsiduse tõttu, millega autor on oma ainet käsitlenud. Ka siin saab sügavale langenud tegelane Gabriel Gradère, salakaubitseja, väljapressija ja mõrvar lõpuks Jumala armu ja päästmise osaliseks niihästi maapealsest kui igavesest hukatusest.

Viktor Veskimäe