«Lämbumine» on jõuline jutustus emade ja poegade vahelisest armastusest ja vihkamisest, mis on vürtsitatud jõulise seksi, vanainimeste vastu suunatud terrori, inetu tõega vabaõhumuuseumite kohta ja palju muuga. See romaan on autori külmavärinaid tekitav ja hambaid plagisema panev naljakas nägemus elust ja armastusest, seksist ja hullusest.

Peategelane on meditsiinikoolist väljalangenu Victor Mancini, kes teenib ema hooldekodus pidamise raha üpris omapärasel ja keerukal viisil: nimelt teeskleb ta restoranis toidu kurkutõmbamist ja lämbumist, tekitades «päästjas» tunde, et too jääb tema eest elu lõpuni vastutama. Korrutades seda mitmesajakordselt, saame nädalast nädalasse jätkuva rahatšekkide voolu, mis saabub vastuseks Mancini väljamõeldud põhjustega palvekirjadele.

Peategelane töötab Koloniaal-Dunsboros, kuhu on koondunud kamp 1734. aastasse kinni jäänud luusereid ja teisele näpuga näitajaid, lävib aktiivselt seksisõltlastega («Pane kakskümmend sellist öö öö järel ühe laua ümber istuma ja ära imesta millegi üle»), külastab Alzheimeri tõbe põdevat ema, kelle anarhistlik iseloom tegi ta lapsepõlvest hullumeelse virvarri, ning otsib oma juuri, mis väga kergesti võivad olla haiglased. Meie hullumeelse aja antikangelane Victor leiab viimaks, et terve elu on ränkraske rabelemine, et tõestada enda olemasolu. Tema looja, Chuck Palahniuk, on fantaseerija, keda me vajame, ning satiirik, kelle me oleme ära teeninud.