Emil Mihai Ciorani (1911-1995) elu hõlmas suurema osa XX sajandist, aastasajast, mis oli ühtviisi edukas nii progressi teenimisel kui ka inimeste hävitamisel ja põdes lõpuks progressiusu pohmelust. Cioranist sai XX sajandi kriisi kuulutaja vastu tahtmist, sest a) oma vaimulaadilt ei kuulunud ta XX sajandisse, b) ta ei tahtnud kellelegi midagi kuulutada ja c) kõige kurja juur oli tema meelest just tahtmises. Ta elas vanaks üksnes selleks, et otsida eluihale – elu mürgitajale – tõhusaid vastumürke. Sellest annab tunnistust tema filosoofiline – või antifilosoofiline – pärand, mida võib pidada visaks kahtlemistreeninguks.

Jan Blomstedt

1937. a siirdus Cioran Prantsusmaale, kus temast sai suurepärane stiilimeister ja prantsuse moralistide pärija. Prantsuse keeles kirjutas ta kümme raamatut, millest üks kuulsamaid on "Lagunemise lühikursus".