Jupike sellest lasteraamatust: Pookus mõtles, kelleks küll hakata. Mõtles tunni, teise. Mõtles terve öö. Ta lamas selili murul ja tema ümber oli ääretu ilmaruum, kosmos, universum. Tähed vilkusid, mõni kukkus koguni alla. Aga ükski ei jõudnud Pookuseni, kõik nad kustusid juba mõõtmatus kauguses ja neist jäi vaid mälestus. Tähtede vahel hõljus nähtamatuid mõtteid. Vahel laskusid need madalamale, lendlesid hääletult päris maadligi ja mõnigi neist sattus Pookusele pähe. Üks mõte oli näiteks säherdune, et ilmaruume ehk kosmoseid polegi ainult üks, vaid mitu. Kohe hästi palju, umbes nagu tähtigi. Ja et neid tekib järjest juurde, õigemini küll sünnib olemasolevatest nagu lapsi. Lapskosmosed muudkui plumpsatavad rõõmsalt emakosmostest välja ja alustavad omaette elu. Mis aga jääb kosmoste vahele ja millega see ükskord lõpeb, seda ei osanud Pookus mõtelda – enne tuli hommik kätte. Imetledes tõusvat päikest, mis on ju vaid üks tagasihoidlik täht lugematute omasuguste hulgas, leidis Pookus, et kui juba nii kaua mõeldud, võiks selle töö peale jäädagi ja mõtlejaks hakata.